Ühe perekonna neli kunstnikku, neli omanäolist loominguteed
Tiia Külv sündis perekonda, kus kunst ei olnud üksnes elukutse, vaid loomulik osa igapäevaelust. Tema ema Ella Külv oli tunnustatud nahakunstnik ja kunstiõppejõud, isa Udo Külv maalija ja tarbegraafik ning vanem õde Kersti Pukk tekstiilikunstnik, kelle loomingust on eriti tuntud jõulised kobeläänid.
Igaüks neist leidis kunstis oma materjali, väljendusviisi ja isikliku käekirja. Neid ühendas pühendumine loomingule ning oskus näha maailma värvide, vormide ja lugude kaudu. Selles keskkonnas kujunes ka Tiia Külvi kunstnikutee, mis sai alguse lapsepõlves isa töölaua all joonistades ning jõudis graafika, maali ja raamatuillustratsioonini.
„Pere & pärand“ koondab ühe kunstnike perekonna loo ja tutvustab loomingulist pärandit, mis ulatub nahakunstist ja tarbegraafikast gobeläänide ning maalideni.
Ema, Ella Külv
Nahkehistöö emeriitprofessor
Ella-Emilie Külv (1921–2003) oli eesti nahakunstnik ja kunstiõppejõud, kelle elutöö ühendas loomingulise pühendumise ning järgmiste kunstnike põlvkondade õpetamise.
Ta lõpetas 1948. aastal praeguse Eesti Kunstiakadeemia eelkäija nahkehistöö eriala ning kuulus esimeste sõjajärgsete lõpetajate hulka. Eesti nahakunstis esindas Ella Külv põlvkonda, kes aitas hoida ja edasi arendada kohaliku naha- ja köitekunsti meisterlikke traditsioone. Tema loomingut on iseloomustatud jõulise ja monumentaalsena.
Nahk oli tema käes nii tarbekunsti materjal kui ka iseseisva kunstilise väljenduse vahend. Tema loomingusse kuulusid nahkehistööd, kunstilised köited ja tarbeesemed, milles kohtusid materjalitunnetus, täpne teostus ning selge ja väärikas vormikeel. Ella Külvi teoseid kuulub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse ning tema loomingut on esitletud Eesti nahakunsti ajaloo ülevaatenäitustel.
Aastatel 1961–1981 juhtis Ella Külv Eesti Riikliku Kunstiinstituudi nahkehistöö eriala. Kahe aastakümne jooksul kujundas ta eriala õpetamise suunda ja oli teejuhiks paljudele hiljem tuntuks saanud nahakunstnikele. Tema mõju õpetajana tõi esile 1992. aastal Eesti Tarbekunstimuuseumis korraldatud näitus „Ella Külv ja tema diplomandid“, mis ühendas õpetaja loomingu tema õpilaste töödega.
1993. aastal nimetati Ella Külv ühe esimese õppejõuna Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessoriks. See tunnustus tähistas tema aastakümnetepikkust panust Eesti kunstiharidusse ja nahakunsti arengusse.
Tiia Külv on meenutanud ema kunstnikuna, keda ta sügavalt imetles ja austas. Kuigi Tiia enda loominguline tee suundus graafika ja maali poole, kasvas ta keskkonnas, kus ema pühendumus, meisterlikkus ja õpetajakogemus olid igapäevaselt kohal.
Ella Külvi looming moodustab olulise osa Külvide perekonna kunstipärandist. Tema teoseid tutvustatakse galeriis perekonna loo osana, kuid müügiks neid ei pakuta.
Isa, Udo Külv
Loodusmaalija ja tarbegraafik
Udo Külv, sünninimega Köhler, sündis 16. juulil 1917 Tallinnas käsitööliste perekonnas ühena kaksikutest. Tema suguvõsa oli seotud ka Eesti rahvusliku maalikunsti rajaja Johann Köleri perekonnaga – Udo isa Johani vanaisa Ado Köhler oli Johann Köleri vanem vend.
Teine maailmasõda katkestas noore mehe senise elukäigu. 1941. aastal mobiliseeriti Udo Punaarmeesse ja määrati tööpataljoni. Kui ta 1944. aasta sügisel Venemaalt tagasi jõudis, oli perekonna Gonsiori tänava kodu hävinud ja pere laiali pillutatud.
Veel samal aastal alustas Udo õpinguid Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi dekoratiiv- ja monumentaalmaali erialal. Samal kursusel õppis tema tulevane abikaasa Ella Pajurand, hilisem nahakunstnik Ella Külv. Udo lõpetas instituudi 1951. aastal monumentaalmaaliga „Laulupidu ENSV 10. aastapäeva tähistamiseks“. Kolme meetri laiune lõputöö ei ole säilinud.
Igapäevaseks tööks valis Udo tarbegraafika. Ta kujundas ja illustreeris arvukalt raamatuid, lõi plakateid ja pisigraafikat ning töötas kunstnikuna Eesti Televisioonis. Tema raamatukujundustes ja illustratsioonides kerkisid sageli esile loomad ja loodusmotiivid. Eriti tuntud on aastatel 1957–1968 ilmunud reisikirjelduste sarja „Maailm ja mõnda“ ümbrised. Udo illustreeris ka Richard Rohu raamatut „Jutte loomadest“ ning kujundas mitmeid loodus-, matka- ja reisiteemalisi väljaandeid.
Töö tarbegraafikuna oli nähtav ja jõudis paljude inimeste kodudesse, kuid Udo vabalooming sündis suuresti iseendale. Ta oli loomult tagasihoidlik ega otsinud kunstnikuna kuulsust. Ometi maalis, joonistas ja visandas ta järjepidevalt, kasutades õli, pastelli, guašši ja akvarelli.
Udo oli sügavalt looduseinimene. Ta viibis palju vabas õhus ning võttis maalimis- ja visandamisvahendid peaaegu alati kaasa. Tema teostes leidub vaateid Peipsi äärest, Saaremaalt, Läänemaalt, Pandivere kõrgustikult ning Väike-Maarja, Keila-Joa, Karepa, Otepää ja Rõuge ümbrusest. Nii kujunes tema loomingust tundlik ja mitmekesine pildiline teekond läbi Eesti maastike.
Tema loodusmaalid on enamasti vahetud ja natuurilähedased. Ateljees valminud figuurid ja figuraalkompositsioonid avavad aga teistsuguse Udo Külvi – neis on rohkem ekspressiivsust, julget värvikasutust ja kaasaegset pinget. Eriti meisterlikuks peetakse tema õlipastellitehnikat, mille kasutajana kuulus ta oma aja virtuoossemate Eesti kunstnike hulka.
Õde, Kersti Pukk
Tekstiilikunstnik
Kersti Pukk (1948–2011), Tiia Külvi vanem õde, oli eesti tekstiilikunstnik. Ta õppis aastatel 1971–1976 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis tekstiilierialal ning alustas tööelu tekstiilivabrikus Keila.
Hiljem tegutses Kersti vabakutselise kunstnikuna. 1986. aastal asus ta tööle ARSi Tartu osakonna siidimaaliateljee kunstilise juhina ning jätkas seal autoritiraaži kunstnikuna. Ta töötas aastaid ka Lühikese Jala Galeriis ja oli seotud Galerii Portaali tegevusega, ühendades nõnda kunstniku loomingu galeristitöö ja Eesti tarbekunsti tutvustamisega.
Kersti kuulus Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liitu. Samuti oli ta üks 1997. aastal loodud vaibakunstnike rühmituse Vaba Tahe algatajatest. Rühmitus ühendas silmapaistvaid Eesti tekstiilikunstnikke, keda sidus soov hoida elavana klassikalise gobelääni traditsiooni ning anda sellele kaasaegne ja isiklik väljendus.
Kersti loomingust on eriti tuntud jõulised põimevaibad. Tema gobeläänides kohtuvad rikkalik värvimaailm, tekstiili materiaalne kohalolu ja omanäoline kujundikeel. 1992. aastal toimus Tokko & Arrak Galeriis tema gobelääntehnikas vaipade isikunäitus. Pärast kunstniku lahkumist avati 2011. aastal mälestusnäitus „Meenutused“.
Kersti teosed elavad edasi nii perekonna kunstipärandis kui ka tema kolleegide ja vaatajate mälestustes.